Uudised

Heino Kurvet – meie spordilegend

PUHKA RAHUS! Eesti spordilegend, kes rajas Viljandimaa kauneima kodu

Möödunud neljapäeval surnud Eesti aerutamisäss Heino Kurvet võitis maailmameistrivõistlustel pronksmedali ja spordiringkondades on teda meenutatud erilise töörügajana. Pärast tavaellu sukeldumist selgus, et ta on kuldsete kätega ehitaja.

Tüüpilise vana koolkonna esindajana proovis Kurvet lapsepõlves paljusid spordialasid. Esmalt tegeles ta mudellennuga ja sai ühel vabariiklikul võistlusel plaanerite klassis seitsmenda koha, seejärel harrastas iluuisutamist, murdmaasuusatamist ja tõstmist ning tuli vabamaadluses Pärnu meistriks.

Ta proovis ka judot ja noorukina masinatehases töötades hakkas usinalt kahepuudast sangpommi sikutama. Dünamo meistrivõistlustel tõstis ta seda 32 kilost jurakat koguni 79 korda ja tuli teiseks.

Meeletud treeningud

Aerutamisega puutus 12. septembril 1941 sündinud Kurvet kokku alles 17 aastaselt Pärnus. Esmalt istus ta sõudepaati, kuid lühikesele poisile see ala ei sobinud. „Toonane trenn oli lihtne: kui süsta pääsesin, panin kohe täistuuridel minema, ja nii 15 kilomeetrit ühtejutti. Pärast veel sama pikk maa tagasi. Ja seda suhteliselt laia künaga,“ meenutas mitmekülgne spordimees aerutajakarjääri algust raamatus „Eesti aerutamise lugu“, mille koostas siinkirjutaja.

1961. aastal sai Kurvetist meistersportlane ja ta osales oma toonase paarilise Harry Juurikasega NSV Liidu meistrivõistlustel. „Kõvadel meestel olid puidust valmistatud Taani süstad, meie võistlesime väga viletsa inventariga. Aga meil oli eestlasest sõber (Euroopa meister Mihhail Kaaleste) Leningradist, kel oli väga hea paat. Tema oma kaaslasega 1000 meetri distantsil ei osalenud ja palusime tal paati laenata. Kaaleste oli nõus, kuid ühel tingimusel: „Annan küll, aga jõudke enne oma künaga finaali!““

Kurvet ja Juurikas pääsesidki finaali ja said oma valdusse tippsüsta. „Finaalis rihtisime end fotofinišiga kolmandaks ning teenisin oma esimese täiskasvanute liidu meistrivõistluste medali. See oli juba kõva saavutus, andis veelgi indu jätkamiseks.“

Tiitlivõistlustele pääsemiseks pidi Kurvet läbima okkalise teekonna. Ta treenis meeletute koormustega. „Hersonis veel harjutades olin vahel nii läbi, et pidin närima kalmusejuuri, et edasi sõitmiseks veidigi energiat saada,“ tõi ta näite.

Või kevadine harjutamine Narva kanalil. „Õhutemperatuur oli miinus 30 kraadi ringis, käed külmetasid tohutult, riietele tekkis paks jääkoorik ning kui aeru üles tõstsid, jäätus vesi ka selle peal ära. Ainuke võimalus veidi sooja saada oli pista käsi korraks vette,“ jutustas ta.

Kurvet suhtus sporti professionaalselt. „Noorpõlves olin küll suur pujään ja pasatski ning mõtlesin igasuguseid vigureid välja. Mulle ei meeldinud nii teha, nagu koolis nõuti. Aga hiljem, tõsise spordimehena, pidasin alati rangelt režiimist kinni… Jah, alkoholi sai vahel küll võetud, aga ainult siis, kui võis võtta. Näiteks kevaditi, võistlusperioodi alguses lubasime endale raske trenni järel kannukese õlut.“

1971. aastal pääses Kurvet maailma- ja Euroopa meistrivõistlustele ning teenis Belgradis NSV Liidu neljasüsta liikmena 10 000 m distantsil pronksmedali. „Kahjuks kõike kätte ei saanudki, mida tahtsin ja lootsin. Oleks pidanud vähemalt maailmameistriks tulema… Kaotasime kulla ülinapilt. Stardis oli päike üleval, 35 minuti pärast lõpetades aga täiesti kottpime.“

Kurvet oli maksimalist, ent jäi ka pronksise autasuga rahule. „Hea, et seegi medal on. Tulnuks neljandaks, olnuks täitsa lõpp. Neljandal kohal polnuks mulle mingit väärtust – pidasin neid samaväärseks 15ndaks jäämisega.“

Tol samal, 1971. aastal võistles Kurvet koos Are Elleriga NSV Liidu rahvaste spartakiaadil, kus võideti 500 meetri sõit. Paraku pidid nad kulissidetaguse musta mängu järel leppima kolmanda kohaga.

„Kõik konkurendid tulid meid võidu puhul õnnitlema,“ meenutab mainekas spordiajakirjanik Eller. „Ühtäkki teatasid ametnikud – kahesüstal selgub parim finišifoto põhjal. Keegi seda fotot muidugi ei näinud. Autasustamisel öeldi meile: teie lähete kolmandana pjedestaalile.“

53-kordne Eesti meister

Kui Kurvet pikale ja edukale karjäärile punkti pani, oli tema auhinnalaud medalitest ja karikatest lookas. Eesti meistrivõistlustelt noppis visa spordimees koguni 53 kuldmedalit. NSV Liidu meistrivõistlustelt sai ühe kulla, kolm hõbedat ja üheksa pronksi. Pealakauba on ta kuuekordne Valgevene ja kolmekordne Moskva meister.

1991. aastani tegi Kurvet edukalt treeneritööd. Tema edukaimad õpilased on Jüri Poljans ja Jaan Koppel. Papa juhendamisel harjutas ka tütar Kaire, kes võitis liidu noortemeistrivõistluste pronksi. Tema teine tütar Karen täitis ujumises meistrikandidaadi normi.

Kurveti teine elutöö oli Lusika talu rajamine. Võrtsjärvest 12 km kaugusel ehitatud puhke ja tervisekesuses tegutses ta koos abikaasaga kuni elu lõpuni. 1998. aastal valiti nende elamine Viljandimaa kauneimaks koduks ja nad kutsuti presidendi vastuvõtule.

Viimastel aastatel muutus legendaarse spordimehe tervis järjest kehvemaks, teda räsisid insuldid. Siitilmast lahkus ta tänavu 9. aprillil. Kahjuks ei saa praeguse eriolukorra tõttu korraldada suurt ärasaatmist, mida Kurvet kindlasti vääriks. Kuid kindlasti täidavad lähedased ta viimase soovi – tema tuhk visatakse Pärnu jõkke.

Are Eller
Eesti Aerutamisföderatsioon

Sponsorid

Partnerid